ITSPEA blogi, Richard Reintal

  Tänapäeval mil pea kõike on võimalik internetis teha, on andnud inimestele palju võimalusi. Pea kõike saab teha arvuti tagant lahkumata, võimalik suhelda inimestega teiselpool maakera ja jääda anonüümseks. Kõlab ju hästi? Kuid igal mündil on kaks poolt - hea ja halb, yin ja yang. Facebooki eetikakoodeks  Facebook (uuema nimega Meta) on suur sotsiaalmeedia võrgustik, millest tänapäeval on teadlik isegi su vanaema. Võib ju eeldada, et juhtiv ettevõte sotsiaalmeedia valdkonnas nagu ta on, omab kindlaks määratud reegleid ja eetilisi häid tavasid, mida tasub rakenduse kasutamisel jälgida. Jah, nii ta on, kuid nagu reaalsus on näidanud siis keelamine ei hoia kõike ära.  Eetikakoodeksi kohaselt võib välja lugeda, et facebookis on keelatud - inimeste mõnitamine, rassism, petukirjad, spämm, phishimine ning üldiselt võib võrrelda neid reegleid ka mõne demokraatliku riigi riigikorraga - kõik peaksid olema võrdsed ning tundma ennast äpis hästi. Tegelikkus aga nii ei ole. Kuna facebook on nii lai

 Eesti ID kaart  Aastal 2014. tuli välja, et Eesti ID kaarte tootev firma on muutnud oma tehnoloogilist lahendust. Nimelt kui varasemalt genereeriti ID kaardi "public key" lokaalselt arvutis siis tehnoloogia muutusega toimis see nii, et kõik "public key"-d olid kuskil tootja oma serveris 24/7 üleval. Selle tulemusel oli teoreetiliselt võimalik kasutada riiklikut dokumenti ilma seda füüsiliselt omamata ning ka salasõnasi ei pidanud teadma. See kõik oleks nõudnud suurt ressursi, et läbi viia ja kuritarvitada, kuid see võimalus oli olemas. Kuidas see sai nii juhtuda ja mida peaks selle vältimiseks tegema?  Hea oleks rääkida, et keegi peaks seda kontrollima ja testima, et hoida neid juhtumeid ära, kuid tegelikkus onn see, et riigil ei ole piisavalt vahendeid ja ressurssi, et seda teha. Samas ei taha ka tootja firma oma täielikku koodi ja tehnoloogilist lahendust paljastada, see on ärisaladus.   Tuleviku tarbeks peaks sellistes firmades toimuma regulaarselt suured ja põh