ITSPEA blogi, Richard Reintal

Kuidas määrata professionaalsust ja mida selle all üldse mõelda?  Kas professionaal on see, kellel on palju diplome ja tunnistusi? Kas professionaal on see, kes tegeleb oma valdkonnas teadustööga? Kas professionaal on see, kes saab enda valdkonnas olevate ülesannete ja probleemidega hakkama ning saavutab soovitud tulemuse? Professioonaalsust saab kõigist nendest aspektidest mõõta ja need on üldiselt kõik omavahel mingil määral seotud. Käsitlen antud blogipostituses IT valdkonda.  Proovin siin oma mõttekäiku nüüd seletada. Diplomite ja tunnistuste olemasolu ei lahenda sinu tööalaseid probleeme kui sa tegelikult valdkonnas ei ole pädev ja ülikooli või mis muu kursuse, kuidagi lihtsalt "läbi vedasid". Samas saab mõelda ka nii, et kui sul on olemas vajalikud teadmised ja oled valdkonnas pädev siis ei tohiks ka tekkida sul probleeme ülikooli diplomi "hankimisega" antud valdkonnas. Professionaalsust ei saa üheselt määrata kuid selle "staatuse" omistamiseks on si

 Copyleft mõte on muuta programm vabaks kõigile kasujatele ning lisaks kõik originaal programmi muudetud variandid oleks samuti vabaks kasutamiseks. Seda võib seletada nii, et kõige lihtsam on teha programm ja laadida see üles interneti ilma autorõiguse kaitseta. See lubab inimestel seda programmi jagada ja soovi korral teha originaalile muudatusi. Samuti annab see võimaluse muuta väikeste muudatustega programm kommertsiaalseks ning seejärel puuduvad võimalused seda jagada ja muuta nagu see oli originaali puhul.  GNU projekti eesmärk ongi muuta tarkvara ja programmid vabavaraliseks kasutamiseks. Seepärast otsustataksegi "copyleft"-ida programmid selle asemel, et lihtsalt autoriõiguse kaitseta need avaveebi üles laadida. [1] Olemas on erinevate "tugevustega" copyleft litsentsid: * Väga tugev : Affero General Public License (AGPL); näiteks GNUnet , ownCloud , GlobaLeaks * Tugev : GNU General Public Licennse (GNU GPL); näiteks Cryptocat , FreeBASIC , Notepad++ * Nõrk :

Sissejuhatus   Autoriõigused ja intellektuaalomandi kaitse on olemas olnud juba pikka aega. Isiklikust kogemusest võin väita, et Eestis ei ole sellel nii suur järelvalve kui mõnes teises EL-i riigis. (Näiteks Saksamaa, eluline näide allpool)  Antud blogipostituses analüüsin Rick Falkvinge ja Christtian Engströmi raamatu "The Case for Copyright Reform"-i [1] põhjal mõnda nende väljatoodud punkti ja kirjutan ka isiklikust kokkupuutest autoriõiguste rikkumisega.  Analüüs  Raamatus on välja toodud punkt "Free Sampling" . Minu arusaamine sellest on see, et olemasolevaid meloodiaid, filmiklippe ja muid kunstiloominguid võiks saada kasutada, et kas siis nendest teha paroodiad, muusikapaladest mix-e või filmiklippide põhjal paroodiaid. Ma nõustun 100%-liselt, et see õigus võiks inimestel olla ja säilida nii nagu ta on tänapäeval.   Ma isiklikult puutun kokku väga palju SoundCloudiga, mille põhisisu ongi just mix-id ja remixid . Olemas olevatest lugudest on keegi teinud oma

  Internetis suhteldes jääb "päris" suhtlusest puudu mitu aspekti. Näiteks hääletoon, kehakeel, inimese näoilme ja olukorra tunnetus. Kiiresti võib saada netis pubeka emotsioonide väljendamisest suur probleem, mis tekib päriselus, mitte netis. Nimelt minu põhikooli ajal juhtus selline kohati naljakas ja kurb intsident.  "Make yourself look good online"   Aasta oli siis umbes 2010. ja nagu kombeks oli, tehti igasugused facebooki gruppe suhtluseks - olgu see siis koolitööks või lihtsalt suhtlemiseks ja naljatamiseks. Sama moodi tekkis ka üks selline 8 liikmeline grupp facebooki, kus algus räägiti koolitööde kohta, millest väga täpselt aru ei saadud. Ühe noormehe pahameel oli nii suur, et naljatas oma sõprade hulgas "ma ei saa midagi aru, ma panen homme kooli pommi". Tema tuttavad ja sõbrad said ikka aru, et tema huumor on selline ja ilmselgelt midagi sellist ta ei teeks, lihtsalt tundis pahameelt arusaamatu kodutöö üle.   Lõpuks hakkas seltskonnal igav ja ha